Ma olen olnud niii üksi, juba nii pikalt. Istun üksi oma toas, muusika kõrvas mängimas ja seest kisendamas APPI. See on lihtsalt uskumatu, kuidas kõik võib pealtnäha tunduda nii normaalne ja korras, kuigi tegelikus on hoopis teine. Nii raske on juba siia kirjutada, mida ma tunnen ja kuidas ma tunnen. Asi ei olegi enam ühes konkreetses asjas, vaid kõik asjad kokku. Kõik need tunduvad nii tühised, aga samas ka mitte.
Mu sees on justkui müür, mis ei lase mind läbi. Tahaks lihtsalt karjuda, nutta, peksta, teha ükskõik mida, et selllest kuradi fakking tundest üle saada. Sellest valusast ja torkivast tundest südames. Sellest tundest, mis on mu kannul käinud aastaid.
Kuidas ma pean toime tulema kõigi nende löökidega ja erinevate tunnetega, mis mind tabavad üksteise järel või kohati korraga. Ma olen kõigest noor naine, kes pole elu veel õieti näinud. Kuidas ma pean toime tulema tundega, et ma ei ole siia soovitud. Ma olen täiesti üksi. Pole veel kohanud inimest, kes mind suudaks või üldse saakski mõista.
Istun üksi oma toas ja üritan peatada oma pisaraid, mis ei taha alluda mu soovile. Lihtsalt voolavad ja voolavad. Miks on mul tunne, et olen siin maailmas nii üksi, kui mind ümbritsevad nii paljud. Ma olen teinud niii palju vigu, mida ma ei saa tagasi võtta. Ma olen teinud nii palju valesi otsuseid, valanud pisaraid inimeste pärast, kes seda ära pole teeninud, hoidnud oma tundeid, kartuses tõrjumist.
Ma tean, et paljud vaatavad mind ja tundun neile pealtnäha enesekindel ja ma võibolla näitangi ennast kui väga enesekindlat naist, aga sügaval sisimas olen ma nagu eksinud kassipoeg, kelle enesekindlus on allapoole igasuguse piiri.
Ma ei tahaks üldse halada siia bloggisse, tahaks minna ja teha mida mu süda ihkab. Aga hirm on see mis mind takistab. Mis siis kui ma avan oma südame ja räägin kõigest nii nagu mina tunnen ja kuidas mina elu enda ümber näen. Mis siis kui inimesed ei mõista mind, vaid mõistavad hukka.
Miks lasen ma endaga nii käituda?
Ma lihtsalt tahan minna ja karjuda, et ma olen ka siin. Ma olen ka siin.Mitte ainult tema. Mina olen ka ja mina vajan ka teid.
Ma lihtsalt tahan minna ja karjuda, et sa paned mu naerma ja paned mu silmad särama. Kuidas ma tahaks sind lihtsalt hoida. Ma üritasin neid tundeid vältida, aga ei saanud.
Ma lihtsalt tahan minna ja karjuda, et sul pole õigust võtta iseenesestmõistetavalt minu sõprust.
Ma lihtsalt tahan minna ja karjuda, et see pole sinu kuradi asi mind hukka mõista ja mulle mu mineviku nina alla hõõruda.
Ma tahan lihtsalt unustada ja kogu jama oma süsteemist välja saada.
Lihtsalt aitab, palun.
