Kui ma esimest korda seda laulu kuulasin, tulid mulle meelde kohe Sina. Miks? See on hea küsimus. Miks teeb see nii suurt valu? Miks läksid me teed lahku? Mis tegin ma valesti? Küsimusi on palju, aga vastused puuduvad.
Iga sõna selles laulus tekitab mulle ahastust. Iga sõna paneb mind mõtlema vaid Sulle.
Miks olin ma küll nii pime? Miks inimesed avastavad tõe alles siis kui on liiga hilja?
Kõik need aastad olen hoidnud ma endas neid tundeid, mida minus tekitasid Sa. Aga miks? Selleks, et haiget ei saaks? Või selleks, et neid poleks tohtinud üldse olla? Ja nüüd? Miks lasin ma need välja?
Küsimused, küsimused...
Iga kord kui Sinule mõtlema hakkan, kõrvatavad mu põske pisarad. Sa olid, oled ja ilmselt ka jääd mulle väga eriliseks inimeseks. Aga miks?
Ma pole kellegile, mitte kunagi, mitte mingit moodi rääkinud tõde Sinu kohta. Kas Sa tead miks?
Tõde jõudis minuni alles mõned päevad tagasi. Kuidas ma küll ei teadnud?
See oled olnud alati Sina. Alati.
Nüüd on juba hilja...
Hüvastii :(
