Otherside.

Ma olen alati toime tulnud asjadega, mida elu mulle ette viskab. Olen alati suutnud ennast viia punkti, kus ma suudan südamest naerda ja tunda rõõmu, tunda armastust ja näha head kõigis ning kõiges.
Ka nüüd suudan ma naerda, sest olgem ausad, seda teen ma kõige paremini. Naeran. Ja eks ma midagi suudan tunda ka, aga armastust? Ei. Näha kõigis ja kõiges head? Absoluutselt mitte.
Miski oleks nagu puudu. Kaduma läinud. Osa minust, mida ma ei saa tagasi. Jah,alati öeldakse, et kõik asjad ja kõik inimesed alati võtavad tüki sinust kaasa, kui nad lahkuvad. Aga see on teistmoodi. Ma tunnen ennast teistmoodi.
Vahel ma mõtlen, milleks? Milleks pingutada? Kus suunas pingutada? Kelle pärast? Mis mõte sellel on? Sest maailm, kus me praegu elame, on nagunii omadega perses (vabandust väljenduse pärast). Mis siis kui miski ei muutu? Kui kõik asjad elus käivad ringiratast ja edasi käiku polegi? Mis siis kui asjad ei lähegi paremaks? Asjad ainult kuhjuvad ja kuhjuvad üksteise otsa ning äravoolu ei paista olevat.
Sellesmõttes, ma tunnen ennast hästi ja õnnelikuna, aga kas see on reaalne või see on lihtsalt illusioon? Kui aus olla, siis ma ei usalda oma tundeid, ma ei tea mis minu sees toimu, ma ei tea kes ma enam olen või mida ma üldse tahan. Ma oleks nagu kadunud tühjusesse, lihtsalt rändan ringi, lootes, et miski või keegi annaks märku, mis on mu eesmärk, miks ma siin olen? Miks ma kannatan või miks panen mina kellegi kannatama? Miks juhtub maailmas nii palju halba? Miks me lihtsalt ei armasta üksteist, ei hoia, ei aita ega ei hooli ?
Lihtsalt ei taha tunda ennast nii, et hommikul pole põhjust voodist välja tulla. Lihtsalt ei taha enam.

https://www.youtube.com/watch?v=0gBFBbu-EFE&index=3&list=LLxxX7iVopcERYqgkN60r_VQ

Tugevam kui mina.

Ma pole kunagi olnud sõnadega kõige osavam. Eriti sõnadega, mis on minu jaoks väga suure tähendusega. Minus on palju tundeid, mida ma kellegagi ei jaga. Ma pole just kõige tugevam inimene. Ma pole kunagi avanud ennast täielikult kellegi jaoks. Ma peidan endasse tundeid, mis viivad mu üha suuremasse auku. Mis ma öelda tahan, on see, et ma teen iseendale liiga. Ma ei lase endal olla õnnelik. Osake ehk sellepärast, et ma ei tunne, et vääriks seda.

Ma olen olnud niii üksi, juba nii pikalt. Istun üksi oma toas, muusika kõrvas mängimas ja seest kisendamas APPI. See on lihtsalt uskumatu, kuidas kõik võib pealtnäha tunduda nii normaalne ja korras, kuigi tegelikus on hoopis teine. Nii raske on juba siia kirjutada, mida ma tunnen ja kuidas ma tunnen. Asi ei olegi enam ühes konkreetses asjas, vaid kõik asjad kokku. Kõik need tunduvad nii tühised, aga samas ka mitte.

Mu sees on justkui müür, mis ei lase mind läbi. Tahaks lihtsalt karjuda, nutta, peksta, teha ükskõik mida, et selllest kuradi fakking tundest üle saada. Sellest valusast ja torkivast tundest südames. Sellest tundest, mis on mu kannul käinud aastaid. 

Kuidas ma pean toime tulema kõigi nende löökidega ja erinevate tunnetega, mis mind tabavad üksteise järel või kohati korraga. Ma olen kõigest noor naine, kes pole elu veel õieti näinud. Kuidas ma pean toime tulema tundega, et ma ei ole siia soovitud. Ma olen täiesti üksi. Pole veel kohanud inimest, kes mind suudaks või üldse saakski mõista. 

Istun üksi oma toas ja üritan peatada oma pisaraid, mis ei taha alluda mu soovile. Lihtsalt voolavad ja voolavad. Miks on mul tunne, et olen siin maailmas nii üksi, kui mind ümbritsevad nii paljud. Ma olen teinud niii palju vigu, mida ma ei saa tagasi võtta. Ma olen teinud nii palju valesi otsuseid, valanud pisaraid inimeste pärast, kes seda ära pole teeninud, hoidnud oma tundeid, kartuses tõrjumist. 

Ma tean, et paljud vaatavad mind ja tundun neile pealtnäha enesekindel ja ma võibolla näitangi ennast kui väga enesekindlat naist, aga sügaval sisimas olen ma nagu eksinud kassipoeg, kelle enesekindlus on allapoole igasuguse piiri.

Ma ei tahaks üldse halada siia bloggisse, tahaks minna ja teha mida mu süda ihkab. Aga hirm on see mis mind takistab. Mis siis kui ma avan oma südame ja räägin kõigest nii nagu mina tunnen ja kuidas mina elu enda ümber näen. Mis siis kui inimesed ei mõista mind, vaid mõistavad hukka. 

Miks lasen ma endaga nii käituda?

Ma lihtsalt tahan minna ja karjuda, et ma olen ka siin. Ma olen ka siin.Mitte ainult tema. Mina olen ka ja mina vajan ka teid.

Ma lihtsalt tahan minna ja karjuda, et sa paned mu naerma ja paned mu silmad särama. Kuidas ma tahaks sind lihtsalt hoida. Ma üritasin neid tundeid vältida, aga ei saanud. 

Ma lihtsalt tahan minna ja karjuda, et sul pole õigust võtta iseenesestmõistetavalt minu sõprust.

Ma lihtsalt tahan minna ja karjuda, et see pole sinu kuradi asi mind hukka mõista ja mulle mu mineviku nina alla hõõruda. 

Ma tahan lihtsalt unustada ja kogu jama oma süsteemist välja saada.

Lihtsalt aitab, palun. 

Miks alles nüüd ?

Kui ma esimest korda seda laulu kuulasin, tulid mulle meelde kohe Sina. Miks? See on hea küsimus. Miks teeb see nii suurt valu? Miks läksid me teed lahku? Mis tegin ma valesti? Küsimusi on palju, aga vastused puuduvad.
Iga sõna selles laulus tekitab mulle ahastust. Iga sõna paneb mind mõtlema vaid Sulle.
Miks olin ma küll nii pime? Miks inimesed avastavad tõe alles siis kui on liiga hilja?
Kõik need aastad olen hoidnud ma endas neid tundeid, mida minus tekitasid Sa. Aga miks? Selleks, et haiget ei saaks? Või selleks, et neid poleks tohtinud üldse olla? Ja nüüd? Miks lasin ma need välja?
Küsimused, küsimused...
Iga kord kui Sinule mõtlema hakkan, kõrvatavad mu põske pisarad. Sa olid, oled ja ilmselt ka jääd mulle väga eriliseks inimeseks. Aga miks?
Ma pole kellegile, mitte kunagi, mitte mingit moodi rääkinud tõde Sinu kohta. Kas Sa tead miks?
Tõde jõudis minuni alles mõned päevad tagasi. Kuidas ma küll ei teadnud?
See oled olnud alati Sina. Alati.

Nüüd on juba hilja...
Hüvastii :(

Mõistus on kadunud ja süda on puru.

Pole ammu juba siia kirjutanud. Ma isegi ei tea mida ma öelda tahan. Kõik on väikese ajaga nii muutunud. Mu tunded, mu mõtted, mu vajadused. Kohati on selline tunne, et ma ei tahagi enam midagi tunda, vähemalt mitte praegu. Ma mäletan kui olin ikka väga armunud, aga mis on nüüd? ma isegi ei tea või no ma tean, et armastan, aga kas piisavalt et kõik uuesti teha. Ma tahaks et asjad oleksid endised, sellised, kus olin ääretult õnnelik, aga asjad ei ole enam nii. Ma tahaks anda kõigele uue võimaluse, aga ma ei usu, et suudan. Mu süda on justkui seina enda ümber ehitanud. Suhtlen inimestega võibolla vabalt, aga kedagi sügavale südamesse siiski lasta ei taha.
Praegu on just see tunne, kus vajan olla iseendaga ja oma perega. Olen aru saanud, et pere on ikka elus väga oluline. Hindan seda nüüd eriti palju. Tahaks mõneks ajaga eemale siit, minna maale, suguvõsa juurde. Lihtsatlt minna sinna ja olla mina ise ja kus mind võetakse sellisena nagu olen. Kohati tundub, et inimesed tahavad minust teha kedagi, kes ma ei ole, ootavad minult midagi, mida ma anda ei saa.
Ma ei suuda enam isegi nutta või kurvastada, ma lihtsalt olen.. (ma tean, et sa arvad, et mul pole valus, aga on, väga on, ma lihtsalt pean olema tugev, sest muidu ma ei tea kuhu ma langen).
Ma tean, et sul on väga valus, aga tea, et ma olen alati sinu jaoks olemas ja ma jään sind alati mingimääral armastama. Sa olid siiski minu esimene ja seda igas mõttes. Ma tean, et me olime nii kindlad, et me üksteise jaoks loodud, ma tean, et sa arvad seda praegugi, aga saatus viis meie teed lahku. Ma tean, et praegu on väga valus, aga ma tean ka seda, et ajaga läheb see üle, sa armud uuesti ja leiad oma õnne. Ma tean, et sa seda ei usu praegu, aga mina tean, et nii läheb. Tead miks? Sest me mõlemad oleme noored ja elu vähe näinud. Meil on veel terve elu ees. Armuda, haiget saada ja uuesti armuda. Ma tean, et see on raske, armuda ja haiget saada, aga see on vajalik, et leida oma õige ja täielik õnn. Nii see elu paraku käibki. Ma ei tea kuidas on sinuga, aga mina tahan ennast veel leida, leida kes ma olen, mida ma elult tahan, kuhu ma jõuda tahan. Käia ja avastada, iseennast ja maailma.
Kunagi me võibolla kohtume ja vaatame elus tagasi ja naerame ja meenutame meie vanu aegu, häid aegu, sest neid meil oli. Sa päästsid mind igasmõttes ja selle eest jään ma sulle alati tänu võlgu. Lõppes üks peatükk, aga algab teine, loodetavasti parem. Paraku me peame nüüd üksteisel minna laskma.

I just love you.

But you didn't have to cut me off. Make out like it never happened and that we were nothing and I don't even need your love. But you treat me like a stranger and it feels so rough.

nuuks,

On üks tydruk, kes on armunud poissi, kes teda kunagi armastama ei hakka.