Otherside.

Ma olen alati toime tulnud asjadega, mida elu mulle ette viskab. Olen alati suutnud ennast viia punkti, kus ma suudan südamest naerda ja tunda rõõmu, tunda armastust ja näha head kõigis ning kõiges.
Ka nüüd suudan ma naerda, sest olgem ausad, seda teen ma kõige paremini. Naeran. Ja eks ma midagi suudan tunda ka, aga armastust? Ei. Näha kõigis ja kõiges head? Absoluutselt mitte.
Miski oleks nagu puudu. Kaduma läinud. Osa minust, mida ma ei saa tagasi. Jah,alati öeldakse, et kõik asjad ja kõik inimesed alati võtavad tüki sinust kaasa, kui nad lahkuvad. Aga see on teistmoodi. Ma tunnen ennast teistmoodi.
Vahel ma mõtlen, milleks? Milleks pingutada? Kus suunas pingutada? Kelle pärast? Mis mõte sellel on? Sest maailm, kus me praegu elame, on nagunii omadega perses (vabandust väljenduse pärast). Mis siis kui miski ei muutu? Kui kõik asjad elus käivad ringiratast ja edasi käiku polegi? Mis siis kui asjad ei lähegi paremaks? Asjad ainult kuhjuvad ja kuhjuvad üksteise otsa ning äravoolu ei paista olevat.
Sellesmõttes, ma tunnen ennast hästi ja õnnelikuna, aga kas see on reaalne või see on lihtsalt illusioon? Kui aus olla, siis ma ei usalda oma tundeid, ma ei tea mis minu sees toimu, ma ei tea kes ma enam olen või mida ma üldse tahan. Ma oleks nagu kadunud tühjusesse, lihtsalt rändan ringi, lootes, et miski või keegi annaks märku, mis on mu eesmärk, miks ma siin olen? Miks ma kannatan või miks panen mina kellegi kannatama? Miks juhtub maailmas nii palju halba? Miks me lihtsalt ei armasta üksteist, ei hoia, ei aita ega ei hooli ?
Lihtsalt ei taha tunda ennast nii, et hommikul pole põhjust voodist välja tulla. Lihtsalt ei taha enam.

https://www.youtube.com/watch?v=0gBFBbu-EFE&index=3&list=LLxxX7iVopcERYqgkN60r_VQ