Sa tahad neid näha.Sa räägid,naerad,kõik on tore.Sa ei oskagi nagu midagi muud tahta.Sa ei oska midagi muud oodata ja sa ei tahagi,et midagi muutuks.Sest nii on hea.
Ja siis tuleb see keegi. Keegi,keda sa ei osanud oodatagi.Ta tuleb su ellu ja lihtsalt keerab seal kõik pahupidi. Alguses sa ei sa sellest arugi,aga alles hiljem taipad,mida ta teinud on. Ta on kõike muutnud,kõike! Lõpuks sa ei taha enam kedagi näha,sa ei taha enam naerda.Sa elad oma hallis maailmas,kus ei ole midagi head. Võibolla mõtted inimestest,kes sul siiski veel meeles püsivad.Sa muutud ükskõikseks kõige suhtes.Sa tunned,et sul pole sõpru,sest nad vajavad sind ainult siis,kui oled rõõmus ja valmis neid lõbustama.Ja siis sa hakkad nutma,hüsteeriliselt nutma.Sest sa ei talu seda enam,kõik läheb liiga raskeks.Sa tahaksid lihtsalt üksi olla,eemal kõigest ja kõigist.Aga keegi ei mõista sind.Sa lihtsalt üritad olla ja mõelda,et kõik saab korda.Kuigi tegelikult on kõik laiali ja katki..sa oled seest puruks kistud ja sa ei jõua enam..
No comments:
Post a Comment