Imelik, ma pole kunagi üksi, aga ma tunnen end üksikuna. Mu sees on palju tundeid, kuid samas oleks ma nagu tunnetest tühi. Täielik pimedus ja piin valdab mind. Ei saa aru ma, miks nii on ? :(
Vahel on kodu pääsetee maailmast ja kõigist,, aga vahel isegi mõtlemine kojuminekust on õõvastav. Miks ?
Miks ma naeran ja teen näo, et minuga on kõik korras,, kui seda pole juba ammu olnud,, miks ma lasen kedagi oma südamesse, kui ma tean, et ta murrab selle, miks ma loodan, et midagi muutub, kui ei muutu,, miks mulle vahel tundub, et see kõik on aja raiskamine, pingutamine ja lootmine, et ma saan olla see, kes ma olin aastaid tagasi.
Tahaks olla see väike tydruk, kes lihtsalt oli ja naeris,, kes ei mõistnud kõigest veel midagi, kes elas lihtsalt omas unenäos. Aga miks pidi see tydruk kasvama suureks ja nägema seda valusat reaalset maailma. Või on see tglt raske ? Äkki teen mina selle raskeks. Ma ei teagi seda, aga kas suudab üldse keegi tunnetele vastu seista ,, sa ei saa ju lihtsalt maha suruda tundeid , mis on tugevamad kui sina ise. Sa ei saa ju lihtsalt ühel päeval alustada täiesti uuesti ja teha nägu nagu midagi poleks juhtunud. Mida peab tegema üks eksinud teismeline , et leida tagasiteed sinna kus tal oli hea ? Kust peaks ta saama abi ? kellega ta peaks rääkima ? Kas üldse keegi mõistaks teda ? v kas keegi üldse kuulaks teda ? äkki mõni peab teda lihtsalt naiivseks ja lolliks pubekaks .